Piltide ülespanekus näen kuraator Mare Joonsalu head maitset, ekspositsiooni rikastavad ilusad tsitaadid autorilt, viited puuduvad. Õrnade akvarellide vaatamist häirivad kahjuks ametliku kujundaja Angelika Schneideri värvilised seinad, eriti hullusti üleni oranžkollaseks võõbatud ruumis.

Karin Lutsu esimese reisi taga Pariisi oli välisstipendium, mille ta sai Kõrgema Kunstikooli Pallas eduka lõpetamise järel aastal 1928. Järgmise aasta kevadel raha lõppes, aga ettevõtlik naine hakkas siidrätte värvima ja jäi Pariisi sügiseni. Sellest reisist on kaks autoportreed, neid saab võrrelda fotoga ja tõdeda, et tegemist on erakordse naiskunstnikuga, kes ilu asemel on ennast jäädvustanud koleda naisena, ühel teraste, teisel kurbade silmadega.

Ka tema lõputööde arvustamisel kasutati sõnu «julge», «jõuline», «sisukad», «tõsised» (Tuui Koort, Karin Lutsu varase loomingu näituse kataloog, 1973, lk 6). See oli originaalne vaim, mis meelitas koguni slaavi keelte professorit Peeter Arumaad 40-aastase naisega abielluma ja koos Rootsi põgenema.

Jaga
Exit mobile version