Isepäiselt tark ja tagasihoidlik sillaehitaja – In Memoriam Priit Haller

Priit Haller oli üks neist, kes oma hariduse ja vaistu muutsid sihikindlaks tegevuseks, mille puhul hea teenistus oli jõuliselt pöördvõrdeline tervisega. Aga selle üle polnud Priidul vajadust ega kommet kurta. Viisidest, kuidas erilist liblikakeelset diplomaatiat rakendamata taasiseseisvunud Eesti esimesel kümnendil asju aeti, ja aeti hästi, meenutab aastatel 1996–1998 Hoiupanga nõukogu liige Andre Küüsvek:

«Priit oli Hoiupanga juhatuse liikmena kange ja otsekohene vend. Mäletan, kuidas ühel koosolekul rootslasest nõukogu liige polnud Olari Taali ja Priidu plaaniga päri ja instrueeris selle üle järele mõtlema. Rootsimaal tähendab omaniku selline ütlemine, et see ei lähe mitte. Järgmisel istungil selgus, et Olari ja Priit olid ikka oma plaani ellu viinud. Rootslase jahmatuse peale, et ma ju ütlesin ei, vastas Priit külma rahuga: «Ei, sa palusid järele mõelda. Me mõtlesimegi ja leidsime, et meie plaan on parem kui sinu oma».»

Nii jahipidamine kui kalastamine olid ta pärisosaks, aga siin toimis ta üsna ürgse küti kombel: mida küttis, seda ka sõi ja selleks ka küttis. Polnud harv, kui ta suurte tapanormide üle, mis riik jahimeestele seadnud, oma üllatust üles näitas. Rumalusse ja muidusöömisse olid tal omad ja üsna eluterved vaated: igatahes soovitas ta alati inimesega rääkida, sest rumalamaks sellest ei jää – lisas ta. Jättes targu täpsustamata, kes siis ja jättes õhku ka lootuse, et rääkimisest võivad targaks saada mõlemad. Resoluutsel moel, ettevõtjana, kes raskeid aegu ka üle elanud, oli ta veendunud, et ettevõte on iseorganiseeruv organism. Muu hulgas ka selline, mis juhul, kui kulude kärpimiseks tuleb iga kolmas inimene koondada, suudab see oma ülesannetega ikka toime tulla. Ja nii ju ongi olnud. Polnud harvad need korrad, kus Haller selle üle imestust ei avaldanud, miks nii riigi tasandil ei toimita. Tundes ehk Priidu vaid üksikuid külgi, olen pärast ta lahkumist vestelnud kümnete inimestega, kellega tal rohkem pistmist oli. Sellest ka arusaam, et tegu oli siiski sillaehitajaga üle jõgede ja soode ja kuristike, mis sageli kõigile igapäiselt välja ei paistagi. Tema endale omane autunne ja arusaam, et kurja ei pea ega tohigi teha, on teda saatnud ja mulle tundub, et on raske leida neid, kes ütleksid, et asjad olid teistmoodi.