isegi kui maailm läheneb lõpule, ei ole mul kaotada midagi

Kaido Kirikmäe, teie uus album on väga sirgjooneline ja lihtne.

Ma tahangi igati lihtne ja vahetu olla. Selle albumiga lõin endale kindlad piirangud. Oli kindel otsus, et salvestan selle ainult kaheksale reale – tavaliselt on mul neid olnud 30–40. Siin on trumm, siin bass, siin paar sünti ja vokaaliots.

Mind on eluaeg lüürika kirjutamine huvitanud, juba pungiajast peale. Ma ei pea ennast mingiks lauljaks, aga kuna vokaalsed meeleolud olid hästi tähtsad, siis kuidagi tundsin, et olgu, laulan ise.

Millest selline pealkiri?

«Tuli tuha all» on mõnes mõttes inspireeritud Mait Metsanurga samanimelisest teosest. Nali on muidugi selles, et üks teine Eesti ansambel andis ka just täpselt sama nimega albumi välja! Mingil ajal helistas mulle Loitsu Ahto-Lembit Lehtmets ja ütles, et «kuule, Zorg tahab su telefoninumbrit». Just samal hommikul oli minu käest küsitud, et ega ma juhuslikult Zorgi albumit ei reklaami. Ma ei teadnud sellest midagi!

See kõik päädib nüüd sellega, et 19. novembril on Tartus Zorgi albumi «Tuli tuha all» esitlus ja enne seda esitlen mina oma sama nimega albumit. Meie muusika on täiesti erinev, üldse on nad ikka täiesti erinevad asjad ja kummalgi albumil pole ka nimilugu. Metsanurga teost olen aga mitu korda lugenud. Eesti taluromantika mind tihti ei köida, aga seal raamatus midagi nagu oli. Mõjus päris tõetruult.