Eelmise aasta alguseks oli Marko Mäetamm oma kunstiloomega tupikusse jõudnud. «Oli tekkinud tunne, et rahuldan vaatajate soove,» sõnastab ta selle aja tunde. Tunne, et see olengi nüüd mina ja et ma olen valmis. See, kuidas ma loon, on valmis.
See ei olnud hea tunne. Vanamoodi enam ei tahtnud, uutmoodi ei osanud. Revolutsiooniline situatsioon. Aga uus tuli, murdis tupikust läbi.
Mis see uus on, kuidas tööd sünnivad? Poolautomatistlikult, teadvustamatult, ka kellegagi juttu ajades näiteks. Just nagu möödaminnes. Käsi, pliiats sõrmede vahel, loob pilte, kujundeid, mis hiljem maalidel kokku saavad. Ka väga kummalisi seoseid asjade ja olendite vahel, mis ja kes paberile tekivad.

/nginx/o/2025/10/10/17202154t1ha418.jpg)