Ilus oli see lõpp küll, väga palju rõõmu, pisaraid – kõike!

“Mina jäin alles hommikul viie paiku magama,” avaldas meeskonna eesotsas viimase tantsu teinud Toomas Jasmin, kui siinkirjutaja 39aastasele peatreenerile hommikul kell kümme helistas. “Unetunde on kolm–neli, aga pole hullu, räägime!”

Kuna omavahel on aastate jooksul jahvatatud korduvalt, läks jutt automaatselt lahti sina-vormis.

Sinu kaheaastane teekond Pärnu peatreenerina sai ilusa lõpu: esimene medal tuli viimases matšis! Mis tunne siis on … pronksimees olla?

Ikka hea tunne, võita on alati mõnus! Olgu see siis noortega Võru lasteturniir või nüüd eile peatreenerina medal meestega – ma ise ei tähtsustaks seda üle, aga kindlasti oli see oluline.

Pidasid enne otsustavat lahingut meestele teistmoodi utsituskõne?

Jah, ütlesin tõesti mõne teistmoodi sõna.

Tegelikult rääkisin nendega kogu aeg: küll lähenesin psühholoogiliselt, küll filosoofiliselt. Mõnikord emotsionaalsemalt, teinekord vähem. Vahel see töötas, teinekord mitte. Tundus, et seekord läksid minu sõnad õigesse kohta: mehed mängisid!

Otsustavas matšis olid tavapärasest emotsionaalsem: rusikad tihti püsti, karjed, time-out’ide ajalgi olid häälekam. Oli teistmoodi surin sees ja nautisid?