Ettevõtte esimene prototüüp nimega Phantom on neuroseade, mis ei imiteeri puudutust sõrmeotste torkamise ega vibratsiooniga. Selle asemel «häkib» see end otse kasutaja närvisüsteemi.
Afference´il on selles valdkonnas tegelikult juba pikaaegne kogemus. Nimelt on idufirma tehnoloogiajuht Dustin Tyler kaks aastakümmet töötanud proteeside juhtimise kallal, mis annavad käe või jala kaotanud inimestele tunde, nagu nad oma proteesiga tõesti puudutaksid midagi. Seda tehakse inimese närvivõrku elektrisignaalidega mõjutades. Vastava teadustöö avaldas ta 2012. aastal.
Nüüd viidi see tehnoloogia kätte tõmmatavasse kergesse seadmesse, mis pole siiski kinnas, vaid käib ümber randme ja iga sõrme. Sõrmede ümber on võrud, mis ei takista vaba liikumist.
Need võrud ongi elektroodid, mis mõjutavad närvilõpmeid nõrkade elektrisignaalidega, tekitades ajus tunde, justkui sõrmega katsutaks midagi.
Tehnoloogiafirma jaoks on erinevate puudutuste simuleerimine nüüd vaid elektrisignaalidega manipuleerimise küsimus, uurides edasi, kuidas inimene neid täpsemalt tunneb.
Sellega saab tekitada kas lihtsa nupulevajutuse tunde või midagi keerukamat, näiteks puuvilja küpsuse tuvastamise neid justkui katsudes virtuaalmaailmas.
Phantom suudab tekitada veel lisaks mõnesid abstraktsemaid aistinguid, näiteks virtuaalse kõlari õhulööki, mis otseselt sõrmedega katsutav pole, kuid on tunnetatav.
Nuppudena saab nüüd virtuaalreaalsuses luua õhku juhtnupud või klaviatuuri, mida tegelikult pole olemas, kuid asukohajälgimise ning käel oleva seadmega on võimalik tekitada tunne, nagu kasutaja katsukski neid hõljuvaid nuppe. Seade on juhtmevaba ja kerge, seega ei takista see vabalt käe liigutamist ning Phantomit võib kanda kasvõi igapäevaselt. Kui peas on samal ajal liitreaalsuse prillid, saab enda ümber luua erinevaid puudutatavaid objekte, mida katsuda ja millega näiteks arvutit juhtida.
Esimesed katsetajad on uuest seadmest juba vaimustuses ja usuvad, et see muudab täielikult seda, kuidas me masinatega suhtleme. Kuigi alguses tundus proovijale igasugune puudutus üsna ühesugune, oli see kombineerituna nähtava videopildi ja heliga piisavalt ehe, nii et õhus olevat nuppu vajutades sõrm mitte ei vihisenud läbi selle nupu, vaid instinktiivselt aeglustus just sel hetkel, kui virtuaalne klahv oli pildi järgi «alla vajutatud».