GRUUSIA ⟩ Kas Gruusiast saab järgmine mikro-Venemaa või on lootust Euroopa poole pöörduda

Mitteametlikel andmetel on praeguse võimupartei Gruusia Unistus toetus rahva seas 30–35 protsenti, kuid kõigi opositsioonierakondade koondtoetus suurem. Koostööd tegemata aga polegi poliitiliselt võimalik praegusele võimule vastu hakata. Sisepoliitilist ebastabiilsust ja kehva kokkuleppimisvõimet näitab asjaolu, et viimase kahekümne aasta jooksul on Gruusias olnud kuusteist peaministrit. Saakašvili erakonna Ühinenud Rahvusliku Liikumise juht Tina Bokutšava kirjeldas, kuidas enne eelmise aasta valimisi rääkis kogu opositsioon vajadusest moodustada ühine jõud, kuid selleni pole kuidagi jõutud. Tema hinnangul hajunuksid opositsiooni hääled valimistesse sekkumatagi.

«Üks põhjus, miks me ei suuda oma seisukohti ELile ja USA-le selgeks teha, on see, et meie opositsioon ei ole võimeline rääkima Gruusia eest ühel häälel,» ütles Bokutšava, olles kriitiline Zurabišvili vastu, kes ei suuda tema arvates astuda esile opositsiooni ühendava jõuna. «Andsime talle pärast valimisi viis kuud aega ennast tõestada, käisime meeleavaldustel, olime valmis ühinema. Kuid tema lihtsalt ei olnud küps juhirolli kandma,» ütles Bokutšava. «Väga lihtne on jätta Gruusia oma probleemide küüsi siplema, sest samal ajal, kui Ukraina võitleb elu eest, ei suuda opositsioon isegi ühiselt vastu hakata.»

Arreteeritute lähedaste lood:

Õppejõud pani õpilase kinni

Rääkis isa: «Minu poeg osales meeleavaldusel. Ta on juuratudeng ja ei teinud teadlikult midagi, mis võinuks provotseerida. Ikkagi võeti ta jaanuaris kinni, teda hoitakse seniajani vangis ja kohtuprotsessigi pole olnud. Ei tea ka, millal tuleb. On irooniline, et justiitsminister, kelle orkestreeritud praegused arestid ja libakohtuprotsessid on, oli tema õppejõud. Ma kardan, et ta mõistetakse vangi pikkadeks aastateks.»

Noor pianist läks rahustama

Õde: «Minu vend Andro Kakabadze on noor ja andekas pianist, ta on andnud kontserte nii Euroopas kui ka Ameerikas. Muidugi oli ta Euroopa integratsiooni poolt, aga ta isegi ei osalenud meeleavaldusel, vaid võeti kinni koolis.

Andro harjutas Bathumi ülikooli klaveriklassis klaverit. Tüli tekkis kolme üliõpilase ja dekaani vahel, sest noored olid kooli seinale pannud meeleavaldusel osalenud ja arreteeritud õppejõudu toetava plakati. Dekaani arvates oli see aga kohatu. Tüli kasvas suuremaks sõneluseks, kohale kutsuti abijõud. Samal ajal mängis Andro klaverit, isegi videost on näha, et ta ei osalenud rüseluses.

Ta arreteeriti 3. detsembril, uurimist alustati alles kolm päeva hiljem, kõik väljamõeldud tõendite alusel. Praegu on ta olnud juba viis kuud vangistuses, kohut pole olnud. Mul pole aimugi, mis temast edasi saab. Kohus arvestab ainult prokuröri tõendeid ja sisuliselt on juba ette otsustatud, et ta mõistetakse süüdi. Küsimus on ainult vangistuse pikkuses, ilmselt viis-kuus aastat. Ja tegelikult huvitas teda ainult muusika.»

Küünarnukivopsust juba aasta trellide taga ja lõppu ei paista

Filmirežissööri naine: «Minu abikaasa teeb filme, tugiprojektide abiga ehitasime endale oma produktsioonistuudio, kus saame teha filme ja reklaame. Ta on omas vallas edukas, hästi tuntud, tegutsenud juba viisteist aastat. Filmide tegemiseks vajalike arvutite ja muu spetsiifilise tehnika ostu aitas rahastada ameeriklaste USAID-programm. Aasta tagasi tahtis valitsus esimest korda välisagentide seadust vastu võtta ning see oleks hakanud mõjutama kohe ka meie stuudio tööd. Mu mees arreteeriti eelmise aasta mais, kui ta protestis välisagentide seaduse vastu. Kui politsei surus demonstrante üksteisest eemale, siis tahtis ta üht maha kukkunud naist aidata ja läks küünarnukiga politseinikule pihta. Ja sellest piisaski arreteerimiseks. Kusjuures vahejuhtum leidis aset 13. mail, kuid arreteeriti alles kaks-kolm päeva hiljem. Meie kodu otsiti läbi ja kogu stuudiovarustus konfiskeeriti. Lisaks ka auto, internetiruuter  ja isegi beebimonitor. Milleks oli seda vaja, kui ainus süüdistus on, et mu mees lõi politseinikku küünarnukiga?

Mulle tundub, et kohus venitas meelega protsessi üheksa kuud, et eelmine president Salome Zurabišvili oleks kindlasti ametist prii.

Selle kurva loo juurde ka üks kentsakas seik. Kõigilt demonstratsioonidel osalenud inimestelt konfiskeeritakse telefonid ja nutikellad. Viimasel ajal lastakse inimesed vabaks, aga kogu tehnika jääb politsei kätte. Paljudel seadmetel on aktiveeritud kaugseire, leidmaks oma telefoni või kella üles. Ja mis me näeme? Telefonid ja kellad asetsevad tuntud politseijuhtide kodudes või suisa pandimajades. Nad lihtlabaselt röövivad.»