Viieteistkümnendat korda toimuvad Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtud on seni näidanud pigem neid maailmakino teoseid, kus on kasutatud seda tuntud osa Pärdi kontsertloomingust, mis on teinud temast ühe enim esitatava helilooja terves maailmas. Need on üldjuhul teosed, mis on valminud pärast 1976. aastat, mil kujunes välja Arvo Pärdi äratuntavalt isiklik nn tintinnabuli helikeel.
Seekord, helilooja 90. sünnipäeva aastal, heidavad aga filmiõhtud pilgu ühele pigem vähe uuritud ja käsitletud teemale ehk tema Eesti filmidele loodud originaalloomingule. Suhe Arvo Pärdi filmimuusikasse on seni olnud vastuokslik – veel aastal 1997 nimetab Paul Hillier tema filmimuusikat lihtsalt «palgamuusikaks, millel pole midagi pistmist suure looja tõelise heliloominguga» ning sisuliselt libiseb sellest oma Pärdi-käsitluses üle.
See on jätnud petliku mulje, et Pärdi Nõukogude Eestis loodud filmimuusika on kuidagi absoluutselt erinev ning seostamatu hilisema kontsertloominguga. Õnneks on hakanud mitmed uurijad, nagu Kevin C. Karnes ja kahjuks meie seast liiga varakult lahkunud Christopher J. May, viitama ka selgetele seostele Pärdi filmimuusika ning kontsertloomingu vahel.

/nginx/o/2025/08/15/17078230t1h7377.png)