Ka minu elus on olnud raamat, mis on mind teinud. See raamat, too teos on James Joyce’i «Ulysses». Ma kirjutaks ausalt, kuidas see juhtus. Kõigepealt kerkib silme ette pilt tahvlist, kuhu kriidi krigisedes tekivad tähed. Tähed on suured. Nii suured, et käsi, mis neid kirjutab, kaob silmist, vajub meelest, unub nagu unenägu. Vaevu mahuvad tähed tahvlile. Tähed neelavad tahvli alla. Alles seejärel, viimase klõnksu ajal, joonistub sõrmede taha kuuevarrukas, kust libiseb välja korralikult triigitud särk musta, tuhmilt helkiva mansetinööbiga. Siis korraga on ta kogu pilditäiuses meie ees. Midagi pole puudu ega jää üle ja meil on tunne, et kuhu me ka ei vaata, vaatab tema meid. Selle pilgu eest pole pääsu. Gustav Liiv (1923–2008), meie, inglise fillide õppejõud. Ja nimed, mida ta on tahvlile kirjutanud, on:
essee James Joyce’i «Ulyssese» eestikeelse tõlke ilmumise puhul
Kõrval igapaev.com1 min lugemist
Jätka lugemist
© 2024 Iga Päev. Kõik õigused kaitstud.