Teatud mõttes on kunstnikuks olemine nagu staatus või privileeg – elu teisel poolel ei öelda tema kohta «pensionär», vaid öeldakse «kunstnik», kes jätkab aktiivset loomingulist tegevust ja saab väljateenitud tunnustuse. Ta jääbki kunstnikuks kuni elu lõpuni ja pärast seda.
Enn Põldroosile on tähendanud sügavamat kunstniku-identiteeti maalijaks olemine. Ühiskonna laiemas kontekstis on maalikunsti tähendus aga läbinud justkui raju ralli Ameerika mägedel. Vaadates kunstniku pikka eluiga aastakümnetel 1933—2025 läbi Eesti Vabariigi, Teise Maailmasõja, Stalini aja, Brežnevi aja, laulva revolutsiooni, rajude 1990ndate, Euroopa Liidu ja praeguse globaalse ülemineku mingile teisele süsteemile, on loogiline, et kunstki on pidevas muutumises.

:format(webp)/nginx/o/2025/09/08/17132268t1h509e.jpg)