Eestis elav Korea väliseestlane Bin Sou kirjutab, kuidas ta on eesti keelt õppides kokku puutunud kolme eestikeelse sõnaga, mis on aglutinatsiooni tõttu tema lemmikuteks saanud.
Iroonilisel kombel jätsin selle kirjutamiseks oma eesti keele tunni vahele. Nii et patukahetsuse vormis tahaksin öelda erilise tänu oma kolmekeelsele eesti keele õpetajale Ellen Aare-Põderile, kes kannatab kannatlikult minu pidevat hilinemist. Ja aitäh veel minu 14 A2 Eesti klassikaaslasele, kes on pärit Ukrainast, Türgist, Afganistanist, Valgevenest ja Eestist. Kuigi oleme võrreldamatult erinevad, jagab meid kavatsus õppida eesti keelt – eesti keelt.
Eesti keel paelub mind sellepärast, et see on, kui lingvistikast sõna laenata, aglutinatiivne. Mis on aglutinatsioon? See tähendab lihtsate sõnade kombineerimise protsessi keerukamate tähenduste edasiandmiseks.
Ehk siis eesti keel on pigem kleepuv riis kui tatratangud. Iga tuum võib kokku kleepuda, et moodustada maitsvamaid ja uhkemaid loominguid – näiteks sushit. Samal ajal võib iga tähenduse tuuma lihtsus esile tuua keerukama idee olemuse.
Tahaksin jagada ja kommenteerida kolme oma lemmikut eestikeelset sõna, mis just seda teevad – kolmekäiguline eesti keeli õhtusöök teile: eelroog, eelroog ja magustoit.
Külmkapp (külm – külm, kapp – kapp)
Eestikeelne külmkapp külmkapp on sellesse nimekirja suurepärane eelroog.
Minu arvates on “külmkapp” lihtne, kuid tõhus viis mõista meie kaasaegset koobaste, purkide ja maa-aluste aukude asendamist. Külm kapp. Nende kahe sõnaga on seadme eesmärk ja eeldatav viis sellega suhtlemiseks kristallselgeks tehtud. See on mõeldud selle sisu hoidmiseks jahedana, et pikendada säilivusaega. Ja loomulikult annab sõna “kapp” teada, et teil on sellele järjepidev, mugav ja usaldusväärne juurdepääs.
Kuid eesti keele aglutinatiivsel tähenduse edastamise strateegial on oma kõrvalmõjud. Nüüd, kui ma kappi näen, kujutan ette, et sees on külm. Ja külmkappi nähes kujutan ette põhivärvi Didriksonit või rida Helly Hanseni jopesid, mis külmkapi sees rippuvad.
Õhupuhastaja (õhk – õhk, puhas – puhas)
Eestikeelsed sõnad “õhk” ja “puhas” tulevad kokku, et anda edasi “õhuava”. Kuigi minu kogemuse põhjal tundub, et see sõna on moest läinud (nagu SMS). Mulle meeldib seda kasutada olenemata sellest, et sõna “puhas” meenutab mulle teist tuttavat eestikeelset sõna – “püha”, mis tähendab püha. Kuigi neid kirjutatakse erinevalt, on nad minu arvates sõna-nõod või sõna-vennad või isegi sõna-venna-kaksikud. Eestikeelne “puhas” sarnaneb paljuski piibelliku “puha” kasutusega.
Sõna “puhas” võib eesti keeles kirjeldada terviklikkust (puhastverd/tõugu – täisvereline); tegu või asi, mida lisada või eemaldada, et saada terveks (puhastatud – puhastatud/konditustatud); pesuvahend (puhastusvahend); või olla vaba vähem kui ideaalist (puhas südametunnistus – puhas südametunnistus).
Samamoodi ei kasutata Piiblis sõna “püha” ainult moraalse inimese kirjeldamiseks, pühadus on dünaamiline jõud, mis kiirgab elu. See on terviklik. See on surmast vaba. Ja inimesed võivad pühaks saamiseks läbida ettekirjutatud protsessi (rituaali).
Kui ma kuulen, kuidas mu induktsioonpliidi kohal olev tuulutusava mu toiduvalmistamise tõttu rüvetatud õhku põksatab, kujutan ette, kuidas õhumolekulid muutuvad pühitsetuks ja pühaks.
Linnutee (lind – lind, tee – tee)
Linnutee, oota seda, tähendab Linnuteed.
Ei, see ei tähenda sõna otseses mõttes piimjas ja viis. Eesti keel valib meie galaktika kirjeldamiseks täiesti uue kategooria, nimelt linnud.
See sõna on nii lahe kahel põhjusel. Üks, sõna demonstreerib Eesti ainulaadset pilku, mis tuleb ilmsiks võrreldes teiste kultuuridega. Üldiselt, olgu selleks piim või jõed, on vedelik meie galaktikaga võrreldes de facto eelistatud olek. Ükskõik, kas räägite prantsuse või inglise keelt, ütlete mõne “Linnutee” versiooni. Teised keeled, nagu korea, hindi ja mandariini keel, võrdlevad seda jõega. Mis on minu meelest palju poeetilisem kui vedel eritis lehma udaratest.
Aga eestlased on erinevad. Nad näevad tahkeid lendavaid loomi, samas kui teised näevad, et vedelik voolab ühest otsast teise. Seal, kus sakslased nägid piima, nägid eestlaste esivanemad linde. Kui korealased rääkisid hõbejõest, kujutasid eestlased ette säutsuvaid linde, kes üle öise taeva kubises sädelevaks koguduseks.
Elan juhuslikult Linnu tee ehk linnutee ääres, mis on minu naabruskonnas Tallinnas asuv tänav, millel on väiksemad linnunimelised tänavad: Püü (Lagopus), Västriku (Valgetassaba), Kajaka (Kajakad), Haraka (Harak) , Teder või Tedre (Teder), Kägu või Käo (Kägu). Kasutan seda teed sageli oma eelistatud toidupoodi jõudmiseks.
Ja selle veetleva homofoonilise kokkusattumusega kujutan ma ette, et tänav on galaktika. Minu kriuksuv 2004. aasta Toyota Yaris on NASA kosmoselaev. Mina olen loomulikult astronaut, kelle kaaspiloodiks on mu naine. Oma teel kohtan iganädalaselt Käo tähte, Västriku tähte ja Kajaka tähte. Ja ma arvan, et see teeb minu eelistatud toidupoest rahvusvahelise kosmosejaama.