Kirjastuse lühitutvustus on adekvaatne: «Loo peategelaseks on noor naine Liine, kes sõidab maale, et tõmmata joon alla ummikusse jooksnud kooselule. Lisaks lahingutele tema hinges käivad (õppe)lahingud ka selle väikese Lõuna-Eesti küla ümber.» Väliseid sündmusi on vähe, tummfilmina oleks «Lõikejoon» väljakannatamatult igav, sest kõik oluline jääb eelkõige minategelase sisemaailma.
Kui aga pingutan kriitiku tegutsemisväljal – kirjeldaval ja analüüsival metatasandil – teosega samaväärse kokkuvõtlikkuse poole, siis saaks tulemuseks midagi järgmist: ««Lõikejoon» on fragment pärispatu individuatsioonist.» Selgitan nüüd veidi lahti.

/nginx/o/2023/03/10/15190525t1h30d5.jpg)