Eesti keeles ilmus tšehhi elava klassiku kõige tuntum ja tõlgitum romaan

Taevas on juba peaaegu täiskuu.

Terezíni punastest tellistest müürid on ammugi selja taha jäänud, kõik need mu kodulinna müürid.

See on linn, mille mu isa sõnade järgi asutas keisrinna Maria Theresia, tema aegadest saati on seal marssinud paljude armeede sajad tuhanded sõdurid, keisrinna Maria Theresia armastas sõjaväeparaade, rääkis isa, sõjaväeorkestri juht, kes jumaldas neid Terezíni tümpsuga paraade.

Lähen nüüd, linnale ammugi selja pööranud, kõik need tohutud theresiinlik-josephiinlikud kantsid on maha jäänud, nagu ka moonalaod miljonitele laengutele, tallid sadadele hobustele, kasarmud kümnetele tuhandetele meestele, ma lahkusin, nagu on läinud kõik selle linna kaitsjad, linna, mis oligi ehitatud armee tarvis… sõdalaste voog sõdalastele ehitatud linna on peatunud.

Aga ilma armeeta linn laguneb.

Mu kitsed, kes kindluse vallidel rohtu sõid, müüdi maha.

Isa seda enam ei näinud.

Mina kuulun nende hulka, kes tahtsid Terezíni päästa.

Ema rääkis, et tulin ilmale siis, kui nad isaga mind enam ei oodanudki, ja veel rääkis ta sageli, et oleks olnud kõige toredam, kui oleksingi jäänud nii tillukeseks, et saanuksin end vajadusel kas või sõrmkübarasse peita. Oleksin söönud herneteri ja võidelnud kassiga piimatilkade pärast, käinud ringi, väike mähe ümber kõhu, olnuksin emme Pöialpoiss.

Algul mõistagi paitas see mu kõrvu.

Aga polnud parata, kasvasin samamoodi kui kõik teisedki.