Kinos Artis näidatakse David Lynchi eriprogrammi. Selle käigus saab näha nii viimasel Veneetsia filmifestivalil tähelepanu äratanud dokfilmi Lynchist kui ka paljude arvates Lynchi absoluutset meistriteost «Blue Velvet». Samuti viimase võtteperioodist pärit footage’ist kokku pandud teost nimega «Blue Velvet Revisited», mis küll suurt midagi ei anna, sest sedalaadi Super8 uduse kvaliteediga impressionistlikku mälumaterjali voolab tänapäeval nii palju sisse, et see on meie mehhaaniliselt reprodutseeritavad mälestused vaata et lõplikult devalveerinud. Arvestades seda, et telekanalites jookseb «Twin Peaksi» kolmas hooaeg, mis on osutunud kuulu järgi üllatavalt haigeks ja segaseks ning seda isegi üle ootuste, on eriprogrammgi väga kohane. Nagu ütleb klassik: on aeg meenutada.

«David Lynch: Art Life» keskendub eelkõige Lynchi tegevusele maalikunstnikuna, jõudes lõpuks ka otsapidi filmideni. Kuna temast on varemgi dokfilme tehtud, siis miks mitte läheneda sellise nurga alt. Tõsiasi on seegi, et Lynch just maalikunstnikuna alustas ja tundub, et ka lõpetab. Stseenid Hollywood Hillsi koduses maalistuudios näivad olevat maapealse õnne ekvivalent. Mis võiks olla parem kui ringi tatsata, pintslid käes, ning maast laeni akendest Los Angelese panoraami vaadata ja selle vahelt hirmsaid, kuid siiski rahulikke kujutisi lõuendile pigistada, selle asemel et väsitavat võttemeeskonda karjatada.

David Lynch: Art Life Foto: Kaader filmist

«Art Life» lõpeb kinomeistri esimese filmi «Eraserhead» ontoloogiasse puurimisega. Film liigub omamoodi lynchiliku sammuga, see tundub pealispinnal, see tähendab siis Lynchi isikuna isegi pisut igav ja uinutav, kuid keerab su lõpuks tema veidrasse maailma nagu suitsuaukudega vaipa. Nii Lynchi isik kui looming on natuke fookusest väljas, mis võimaldab sel libiseda kuhugi taju äärealadele, kuhugi aju perifeersematesse piirkondadesse, kus meid varitsevad erinevat sorti öised varjud. Seoses «Eraserheadiga» meenub, kuidas kunagi raamatupoes töötades käis seal küllatki regulaarselt keegi vanamees, kellel oli meelekohas mingisugune marrastus ja juuksed peas püsti. Millegipärast kutsusime kolleegiga teda Eraserheadiks. Üldse mitte halva pärast.

Jaga
Exit mobile version