Urmas Lüüsi isikunäitus on väga ilukirjanduslik, jutustav ning ka novell pole siinkohal päris juhuslik sõna, nii tegelase nimekuju kui kogu näituse irooniline toon kasutavad mõnuga ära tšehhovliku väikese inimese võrdkuju.
Eero Epneri kureeritud näitus jätkab vormiliselt sama liini, millega Lüüs viimastel aastatel maadelnud on, kasutades autori loodud ruumiinstallatsioone, et jutustada enam-vähem kirjanduslik lugu. Kui läinud näituste lood on ülimalt intiimsed ja psühholoogilised, siis «Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid» asetab sarnased kriipivad momendid laiemasse ajaloolisesse konteksti. Eesti kodanluse tõus ja langus kahe ilmasõja vahel on kaugel üksildase muti vaimuseisu analüüsist. Etteruttavalt – hirm, et uue teema ette rakendatud vana vorm välja ei vea, ei osutunud tõeks.