ARVUSTUS ⟩ Kõrghoone-katastroof, mida oskas ainult üks inimene ette näha

Kui üldse, siis paraku ei suuda «Vereliinid» pärast seda suurejoonelist avastseeni enam samadesse kõrgustesse küündida (hahaa, kõrgustesse!) ning lugu langeb lobedalt juba tuttavasse «Lõpp-punkti» programmi. Aga kinopublik osatakse kohe alguses pauguga õigesse meeleollu viia ja siis minnakse samasuguse lustiga edasi – lihtsalt mitte nii võimsal skaalal kui Skyview Toweri avanguga.​​ Seni, kuni uus «Võimatu missioon» kõigist teistest levifilmidest tankina üle sõidab, on «Vereliinide» kõrghoone-põrgu ilmselt kõige efektsem vaatemäng, mida kinodest leida saab – ilma naljata!

Tegelikult kõik uuendused on siin kuuendas osas hoopis teretulnud ja mitte üleliigne ballast stsenaristidelt, kes üritavad natukenegi loominguliselt mõelda. 60ndate ajastupilt annab Skyview Toweri katastroofile omapära juurde ning esimest korda üldse on surmasuus üks perekond, mitte kolleegid või hoopis võhivõõrad inimesed. Fännide meelerõõmuks teeb siin sutsaka ka õuduslegend Tony Todd, keda teatakse nii «​Lõpp-punktist»​ kui klassikast «​Candyman»​. Tegemist pole niisama pisirolliga, sest suremisest rääkiv õudusfilm leiab siin mõjuva ühenduse päriselu ja fiktsiooni vahel: Tony Todd nimelt oli juba võtete ajal raskelt haige ning suri eelmise aasta novembris, tema dialoog filmis on vormistatud kibemagusaks hüvastijätuks.

«​Vereliinide»​ ainsaks selgeks puudujäägiks on täiesti pingevaba ja kiirustatud lõpplahendus, mis on vist selles seerias saanud paratamatuks. Tavaliselt tahame ju lõpuks näha, kuidas hea võidab kurja, ent kuidas päriselt saab üldse võita midagi nii tabamatut ja kõikvõimast nagu surm ise? Stsenaariumid selles sarjas on alati olnud hädas dilemmaga, kuidas inimtegelastele selles osas otsustav trumpkaart anda ja nii kipuvad «Lõpp-punkti» lood lihtsalt ära susisema – tavaliselt võllanaljaga, et surma petmine on kõigest illusioon ja ta saabub nagunii. Ka siin jõutakse otsaga tagasi Skyview Towerist pääsenud vanaema kindlustatud elamisse, kuid sellega kaasnev märul on napp ja vähepakkuv – eriti arvestades, kui kõrgele latt kohe alguses Skyview Toweri õnnetusega tõstetakse.​

Lõpetuseks huvitav fakt: 2000. aasta «Lõpp-punkt» tehti idee põhjal, mis algupäraselt pidi olema hoopis «Salatoimikute» episood. Seda enam on võib-olla üllatav, et seda ideed on muudkui uuesti töödeldud tervelt pooleks tosinaks filmiks ja seerial on elujõudu sees olnud juba 25 aastat. «Lõpp-punkt» on läbinud mitmeid madal- ja kõrgpunkte, käinud kaasas moeröögatustega (neljas film ilmus 3D-formaadis, et suremisele uus mõõde anda) ning korranud algusest peale ühte ja sama valemit, kuid «Vereliinid» on efektne meenutus, kui hästi see valem toimib, kui seda osatakse toimima panna.