Näituse sisend on tegelikult ülinapp: üks skulptuur, üks maal ja üks leitobjekt. Vähene lähtematerjal võimaldaks justkui hea ülevaate, ent tähtsaks muutub iga väiksemgi nüanss. Pinget lisab teoste muundumine uutes seostes.

Skulptuur on hilisema graafiku Eduard Viiralti Pallase-aegne õppetöö kolm aastat nooremast, 21-aastasest kaasõpilasest, hilisemast maalikunstnikust Kristjan Tederist. Vanusevahe võib tolles eas olla oluline, pealegi olid Viiralti kunstiõpingud alanud juba 1917 ja Tallinnas, Teder tuli aga 1917 alles Otepäält Tartusse Treffneri gümnaasiumisse. Pallases alustasid nad küll mõlemad 1919, ja samuti olid mõlemad osalenud Vabadussõjas. Noore Tederi fotoportreelt (vt muis.ee) vaatab vastu tõsine, introvertne natuur mõneti puuriva pilguga, samas šikilt stiilse kaelasideme ja lihvitud soenguga.

Viiralti tehtud kuju on üldistatud (seda tingib juba materjal, betoon), ja hämmastavalt poeetiline, isegi õrn ja uje ja tahtetu, mõneti ka kannatav. Kas kujus on rohkem Viiraltit ennast või tema suhtumist Tederisse, oskab ehk täpsemalt öelda vaid Viiralti-tundja Mai Levin. Siiski, Tederi tõsidus on tabatud, see on portree hoiaku ülemtoon.

Jaga
Exit mobile version