Inimeseks olemise suuruse ja valuga maadlev eksistentsiaalne kunstnik näikse oma uute skulpturaalsete installatsioonidega rõhutavat, et inimõiguste hulka kuulub ka õigus vaikusele.

Vaevalt, et Semper sellest ümmargusest arvust ise palju hoolib, aga kunagise noore stsenograafi tulek kaasaegsesse kunsti sai alguse 30 aastat tagasi, mil ta eksponeeris Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäitusel «Olematu kunst» videoinstallatsiooni «Eesti kunsti maastikud I: Raoul Kurvitz».

Sellest ajast on kehalisus olnud tema põhikreedo. See lähtub inimeksistentsi süvenevat võõrandatust ületada püüdvast tõdemusest, et «mõtteid võin laenata, need ei pruugi minu omad olla, aga keha on» (Kadri Taperson). Kontseptualiseerisin üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse Semperi autoripositsiooni mõistega «vägivaldne autistlik subjekt».

Jaga
Exit mobile version