ARVUSTUS ⟩ Armastus ja argipäevailu Paradiisis

Veiko Tubina dramatiseeritud ja lavastatud «Paradiis» mõjub (ootamatult) justkui meditatsioon või teraapiaseanss, kus igal laval öeldud sõnal, igal helil, igal liigutusel on oma koht, aeg ja olulisus, ei midagi juhuslikku. Seejuures on lugu, mida jutustavad vaheldumisi Vanem (Rasmus Kaljujärv) ja Noorem (Germo Toonikus), läbivalt õhuline ja helge, isegi siis, kui temaatika, nagu elugi, pöördub vahel keerulisemaks ja valulikumaks. «Paradiis» on lavalugu elust, valikutest, armastusest, loodusest ja inimestest kõige selle keskel.

Kaljujärv ja Toonikus ei kehastu minajutustajatena autoriks, kuid mõlema näitleja maneerides on äratuntavaid jooni, mis on silma hakanud Õnnepalu esinemistest või intervjuudest. Sujuvad üleminekud eelmise sajandi kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel elanud Noorema ning paarkümmend aastat elukogenuma Vanema vahel toimuvad orgaanilistena, jälgides tähelepanelikult teineteise repliike ja võttes jutustajajärge üle, kumbki omas ajas ja energias.

Romaanina on «Paradiis» seitsme päeva vältel kirjutatud (armastus)kirjad, mil Õnnepalu elas väikeses külas Hiiumaa läänetipu ligidal metsa ja mere vahel. Värvikad ja soojad lood külaelanikest ning nende elupaikadest, töödest ja toimetustest majapidamises, loomadest-lindudest ning aastaaegade vaheldumisest. Dramatiseering järgib peaaegu täpselt autori teksti, laval jutustatud lood on raamatu kaante vahelt kergesti üles leitavad ning laiemalt tausta avavat versiooni on võimalik teatriõhtu pikenduseks või meeleolu hoidmiseks juurde lugeda, nüüd juba kõrvus kõlamas kas Kaljujärve või Toonikuse hääl. On see siis Noorema vestetud lugu Õngu baari fenomenist või Vanema pajatus koerast nimega Mopi, kes haukus end vabaks.