Al Pacino surmalähedasest kogemusest: mul polnud enam pulssi

Pacino selgitas, et tema haigestumine algas ebatavaliselt kehva enesetundega. Tal tekkisid palavik ja tal oli selge vedelikupuudus.

«Ma lasin kohale kutsuda medõe, kes mulle vedelikku annaks. Lihtsalt istusin kodus ja järsku olingi läinud. Nii lihtsalt. Mul polnud enam pulssi,» meenutas Pacino. «Mõne minutiga oli abi kohal. Kiirabi saabus mu maja ette. Elutoas oli järsku kuus kiirabitöötajat ning kaks arsti. Neil olid sellised kostüümid, nagu nad oleksid kosmosest tulnud.»

Pacino peab siinkohal silmas varustust, mida arstid ja parameedikud kandsid koroonapandeemia ajal, enne vaktsiini tulekut.

Oscari-võitja sõnul oli šokeeriv järsku silmad avada ja kogu maailma sedasi enda ümber näha. «Kõik ümbritsesid mind ja ütlesid, et ta on tagasi, ta on siin,» kirjeldas Pacino.

Küsimuse peale, kas tal oli ka metafüüsilisi välgatusi, rääkis näitleja, et eredat valgust tema ei näinud.

Filmilegend rääkis: «Ei ole seal midagi. Nagu Hamlet monoloogis ütles: «Olla või mitte olla»; «See uurimata maa, kust ükski rändur ei tule tagasi.» Ja ta ütleb need kaks sõna: «Muud midagi.»

Ei olnudki muud midagi. Oled lihtsalt surnud. Ma pole sellele elus varem mõelnud. Aga ma olen ju näitleja, mulle meeldib rääkida, et ma korra surin. Aga mida see tähendab, kui muud ei olegi?».

Pacino andis mõista, et tema vaade surmale on muutunud. Ta leiab lohutust teadmisest, et tal on lapsi ning meeletu elutöö, mida inimesed saavad imetleda, kui teda enam ei ole. Pacinol on neli last. Näitleja andis 2. oktoobril välja oma memuaarid nimega «Sonny Boy».