AK FOOKUS ⟩ Õnnistatud kohtumine…

Istusin kohviku terrassil, kui märkasin eemal puude vahel mingit liikumist. Pealtnäha eimiski, aga see paelus võimsalt mu tähelepanu. Mõistsin, et tundsin-tunnetasin midagi intuitiivselt ära… Mõne aja pärast sama liikumine kordus, vastassuunas nüüd. Miski tõstis mind püsti ja järgnesin puude vahelt nähtule. Mul ei olnud plaani, ma ei teadnud täpsemalt, miks ma sinna lähen. Aga seal ta oli ja hetkel kui hakkasin temast mööduma, peatus ta väraval ja pöördus minu poole, vaatas särasilmil naeratades mulle silma… Ma ei saanud jätta samuti peatumata ja mind tõmbas tema juurde… Võhivõõrad eestlased nii ei tee… Nõnda ma siis kõnetasin teda, et aitäh – see oli vähim, mis pähe tuli ja huulile tõusis ja võtsin ta käe, sest minust voogas lõputut tänulikkust. Ta haaras oma teise käega minul kahest käest ja nii me seal väravavahel seisime, käed teise pihus, vaatasime silma ja kiirgasime vastastikku. Hea oli olla, milleks sõnu… Ta märkas mu randmekette ja ütles, et oi kui ilusad. Ma ütlesin, indiaanlaste tehtud. Ta küsis, kas elate siin ja viitas ühele majale, ma vastasin et ei, Tallinna poole, Tiskres, mere ääres. Tema: kas ujute iga päev? Jah, vastasin, väga karge ja külm, aga ikka ujun! Mina: kuidas teil läheb? Siin on kõik hästi, ei ole muret, siin on kõik korras, vastas tema. Ja siis me kallistasime, lihtsalt, kogu südamest, kõvasti kõvasti kõvasti hoidsime teineteist… mitu hetke… Muud ei olegi vaja kui kaks elavat hinge kohtuvad Universiumis õigel aegade ja elude ristumise hetkel. Me ei rääkinud sõnagi, et kes millega tegeleb või et meil on päris palju ühiseid tuttavaid või muud eimiskit. Siis soovisime kõike head ja tema läks tuppa ja mina kohviku terrassile tagasi… Pisarad voolasid ühtäkki, meeleliigutusest ja kergendusest justkui… Kohvikus olid rahvusvahelised ingliskeelsed noored oma meluga ja kohviku ümber olid vaiksed turisti moodi mehed, kes salvestasid linnulaulu ja majas olid audiogiidi klappidega tõsihardad külastajad… Ja mina istusin seal oma tooli peal ja pisarad voolasid. Ja ma ei öelnud neile kellelegi, et teie olete siin, aga mina olin hetk tagasi osaduses Calvin Kleini nokatsi, ruudulises päevasärgis ja dressipükstes Loojaga… Ja pisarad voolavad nüüdki veel, kui olen ujunud oma Tiskres äsja taas 2 km piki randa… See on puhas ja karge, igavene ja igavikuline meie hetk nüüd, lihtne ja selge nagu tema tintinnabuli, mille ta maailmale kinkis. Minule kinkis see Looja täna teistkordse valgustumise ilma ühegi noodita, isikliku osaduse hetke ilma tunnistajateta… Oh, las jääb, hõre on olla ja hõljumine kestab… Ole Sa õnnistatud ja tänatud, antagu ikka ja jälle olla õigel ajal õiges kohas ja see hetk ära tunda, olla valmis, et lasta sulandumisel ja avardumisel teoks saada… Võimalik ainult Eestis.

* Tamur Tohver tunneb end õnnistatuna Laulasmaal​