Kuid sellest olulisem on teose helistik, mille Saar annab kätte esimese tekstiga. Raamat algab autobiograafilise meenutusega, kuidas nad vennaga sordivad isa surma järel temast maha jäänud väheseid asju. Autor mõtiskleb selle üle, mida ta isalt pärib. Mõtiskleb läbi isa vanade asjade ka sellest, kuidas me lapsepõlveasju hiljem enam ei mäleta.
Ehk siis «Puu põndakul» on raamat leinast ja ega olegi ju taimemotiiv surmamotiivina midagi uut, kuid see on alati toimiv, alati lohutust pakkuv. Pealegi on Saar tugev kontseptuaalne ja filosoofiline kirjanik. Võtkem kasvõi ta varasem teos «Sõnaraamat», mis on kirjutatud Eesti toimetajatelt saadud juhuslikult pakutud sõnade põhjal. Kirjutas Facebooki Messengeris saadud sõnade kohta 15 minuti jooksul pikemad tekstid, kogus need kokku – 123 sõna, samapalju tekste – ja koondas raamatuks.