Kohl suri 2017. aasta 16. juunil. Nagu mäletab europarlamendis ajaloonõunikuna töötav Étienne Deschamps, tekkis Brüsselis juba paar tundi pärast tema surmateadet Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel arusaam, et legendaarse liidukantsleri mälestuse austamiseks tuleks midagi teha. Ta oli läbi ajaloo üks kolmest Euroopa aukodaniku tiitli saanud inimesest Jean Monnet‘ ja Jacques Delors’i kõrval.

«Leiti, et midagi Brüsselis teha oleks keerukas, sest Kohli surnukeha on Saksamaal, aga samas mitte kaugel Prantsuse piirist,» meenutab Deschamps. Et europarlamendil leidusid Saksa-Prantsuse piiril nii suur saal kui inimesi, langes nende kätte juhtroll Kohli mälestustseremoonia korraldamisel.

Nii mõnigi eurosaadik kasutas võimalust teha matustel pilt värske Prantsuse presidendi Emmanuel Macroniga. Foto: MARC DOSSMANN / Euroopa Parlament

«Julgeoleku ja protokolli mõttes oli see õudusunenägu,» tunnistab Deschamps.

«Surnukeha ei saa lihtsalt liigutada riigist riiki, on vaja erilubasid, ja oli vaja ka perekonna nõusolekut,» räägib Deschamps. Ajaloolase sõnul tähendas see europarlamendi ametnike seas nädala jagu kaost ja muret küsimuses, mida saab ja tuleb teha Kohli ärasaatmisel Strasbourgis.

«Lõpuks jõuti kokkuleppele Saksamaa, Prantsusmaa, Euroopa Parlamendi ja Kohlide perekonna vahel ning Helmut Kohli surnukeha reisis laeval mööda Reini jõge Saksamaalt Strasbourgi, kirst toodi Europarlamendi plenaarsaali. See oli esimene kord, kui plenaarsaali toodi kirst surnukehaga,» kirjeldab Deschamps.

Koos surnukehaga tulid 2017. aasta 1. juulil Strasbourgi ka seda laeval eskortinud Saksa sõdurid. Kuigi Strasbourgis on ka Prantsuse-Saksa koostöös toimiva Eurokorpuse peakorter, peab Deschamps vägagi erakordseks asjaolu, et esimest korda pärast teist maailmasõda astusid vaheldumisi Saksa ja Prantsuse võimu all olnud linna taas sakslased.

Jaga
Exit mobile version