Üks sildadest Louise Weissi hoones. Foto: Geneviève Engel / Euroopa Parlament

Deschampsi sõnul on viimase kümnendi jooksul siiski püütud kasutada europarlamendi Strasbourgi plenaarsaali ka teisteks üritusteks. Näiteks koguneb seal EYEEuropean Youth Event, kus noored arutavad Euroopa tulevikku ja demokraatia seisu. Samuti käib Strasbourgis Euroscola programm, kus Euroopa koolinoored saavad harjutada europarlamendi toimimist.

Sahharovi preemiaga pärjatud Nelson Mandela kohtumas europarlamendi presidendi Simone Veiliga.
Sahharovi preemiaga pärjatud Nelson Mandela kohtumas europarlamendi presidendi Simone Veiliga. Foto: Postimees

Enamasti on hoone siiski tühi, sest seal ürituste korraldamine on keerukas. «Seal peab olema turvateenistus, mis kontrollib lennujaama tasemel kõiki sisenejaid, seejärel tuleb plenaarsaali koristada järgmiseks plenaaristungiks,» nendib Deschamps. «Oleks mõistlikum seda maja sagedamini kasutada, sest see on rahva raha eest kinni makstud, aga see ei ole niisama lihtne.»

Kui küsida, kuidas võiksid olla lood Euroopa Nõukogu saaliga samas linnas, oletab ajaloolane, et seal on lugu veel hullem. Kuigi märgib sinna juurde, et talle tolle organisatsiooni 1977. aastal inaugureeritud maja arhitektuuriliselt väga meeldib.

Nagu meeldib iga päev europarlamendi Luksemburgi majas töötavale Deschampsile ka võimalus käia Strasbourgis. Ta ei kuulu nende ametnike sekka, kes peaksid sinna reisima iga täiskogu istungi ajaks.

Vaade europarlamendi maja tagumistele hoonetele, taustal Louise Weissi maja. Foto: Mathieu CUGNOT

«Strasbourg on see koht, kus sa tunned, et asjad toimuvad,» iseloomustab ta tolles majas valitsevat õhkkonda. «Sinna lendavad kohale ka ajakirjanikud, lobistid, volinikud, nende kabinetiliikmed, eesistujariigi ametnikud ja ministrid.»

«Plenaaristung on nagu teater, kus kõigil on oma roll mängida,» jutustab Deschamps. «Kui sa oled näiteks Eesti saadik ja teisipäeva hommikul kell 10.25 on sinu kord võtta plenaaristungil sõna, siis sa tead, kui kaua sul aega on ja su etteaste on juba ette valmistatud.»

Deschampsile meeldib see tunne, mis tekib, kui korraga on kogu linnas valdavalt eurosaadikud ja -ametnikud – trammides, hotellides, õhtuti restoranides. «Brüsselis see nii pole, nad kaovad suuremasse linna ära,» ütleb ta.

Kui uurida ajaloolaselt, mis on tema lemmikkoht Strasbourgi kompleksis, nimetab ta kohe Luigebaari – vanas Winston Churchillis asuvat kanalivaatega söögi- ja joogikohta. «See on europarlamendi köögipool. Sa lähed sinna ja võid olla kindel, et kuuled paljusid mitteametlikke uudiseid ammu enne kolleege,» kirjeldab ta. «Ja loomulikult on see ka koht, kus olla, kui tahad teha pisut lobitööd.»

Jaga
Exit mobile version