Afganistani sõjakuritegude uurimises kahtlustusi kinnitanud Briti ministrit ähvardab vangla

Merceri hinnangul tundub eriti kahtlane, et SASil pole neist reididest videosalvestisi, sest tollal oli filmimine juba kohustuslik.

2021. aastal andis üks jätkuvalt teenistuses olev Briti vanemohvitser ülematele teada, mida oli talle rääkinud üks eriväelasi juhtinud ohvitser: et 2012. aastal tuli üks terve Briti üksus koju saata, sest afgaanid keeldusid nendega koos teenimast.

Tänavu veebruaris uue uurimise tarbeks tunnistusi andnud Merceri sõnul rääkis üks eriväelane, et tal paluti kaasa võtta tuvastamatu relv, mille saaks panna tapetud tsiviilisikute juurde, jätmaks muljet, et tegu oli kombatantide ehk õigustatud sihtmärkidega.

Nüüd on kohtunik esitanud nõudmise, et Mercer oma allika avalikustaks. Politico teatel on tal aega 8. maini. Kui minister neile selleks ajaks nime ei anna, ähvardab teda kuni 52-nädalane vangistus või rahatrahv, lisaks ministrikoha kaotus. Mercer on siiani aga öelnud, et tema oma allikaid ei põleta.

KOMMENTAAR:

«Paradoksaalselt võisid ranged jõu kasutamise reeglid sõjakuritegude riski suurendada»

Jaano Vija, Eesti kaitsenõunik Afganistanis aastatel 2010-2011

Kõiki asjaolusid teadmata on keeruline anda hinnangut konkreetsetele tegudele, milles Ühendkuningriigi eriväelasi kahtlustatakse.

SASi väljaõppe reputatsioon on kõrge, seega pole tõenäoline, et süüdi oleks vilets «päästikudistsipliin». Sellegipoolest on ka eriväelased luust ja lihast inimesed, ehkki nad läbivad värbamisel range valiku ning põhjaliku väljaõppe, mille käigus treenitakse vaimu ehk füüsisest rohkemgi.

Eriväelaste kontakt vastasega on intensiivsem ning oht elule vahetum. Lahinguväljal, kus vastane peitub tsiviilelanike sekka, on võitlejal lihtsam kaotada piir tsiviilelanikkonna ja võitlejate vahel ning vaadata kohalikke läbi sihiku vastase võitlejatena.

Afganistanis ja Iraagis oli liitlastel sageli puudu hea väljaõppega jalaväest, mis omakorda suurendas survet erivägede kasutamiseks. Võib vaid oletada, millist rolli mängisid antud üksuse puhul intensiivne operatsioonitempo ja inimlik kurnatus.

Paradoksaalselt võis sõjakuritegude riski hoopiski suurendada Afganistanis kehtinud ISAFi ranged jõu kasutamise reeglid (ROE – rules of engagement), mille eesmärk oli säästa tsiviilelanikkonda ja vältida liigse jõu kasutamist. Piltlikult öeldes võis äsja koalitsioonivägede pihta tulistanud taliib tulla relvituna ISAFi positsioone vaatlema, ilma et tema pihta lasta tohtinuks.

Suurem osa lahingukontaktidest Talibaniga liigitusid enesekaitse alla. Tabatud vastase võitlejaid ei käsitletud sõjavangidena, vaid kinnipeetutena, keda võis kinni hoida maksimaalselt 96 tundi, mille möödudes tuli nad koos asitõenditega Afganistani võimudele õiguse mõistmiseks üle anda või vabastada. Sageli vabastati nad peatselt asitõendite puudumise (loe: altkäemaksu või hõimusidemete) tõttu.

Frustratsioon teadmisest, et kaasvõitlejaid tapnud ja vigastanud tabatud pommimeister võib peatselt taas lahinguväljale naasta, võib võitlejas tekitada kiusatuse vajutada kinnipidamisoperatsioonil sõrm päästikule ka hädavajaduse puudumisel.

Ümber ei saa vaadata ka eriväelaste kui eliitsõdurite staatusest, nende operatsioonide salastatusest ja üksusi ümbritsevast salapärast, mis võib soodustada privilegeerituse ja seadusest kõrgemal olemise tunnet.

Eriväed on kinnised organisatsioonid, nende operatsioonide edukus sõltub võitlejate üksteise usaldusel. Kõik see raskendab paratamatult ka võimalike kuritarvituste avalikuks tulekut. Ülematel lasub vastutus meeles pidada ja alluvatele meenutada, et seaduse ees on kõik võrdsed.

Kuni sõdades võitlevad inimesed jääb ka sõjakuritegude sooritamise oht alles. Üksusi, relvajõudusid ja riike eristab aga see, kuidas sõjakuritegusid ja neid sooritanud inimesi käsitletakse: kas ülbe uhkuse, kinni mätsimise või ausa ja avaliku ja õiglase õigusemõistmisega.