aasta on küll möödas, aga ujulat ikka ei paista

Heina nimekaim hoolealune Jefimova jättis endast tänavu märgi maha kõikidel tiitlivõistlustel: juunikuisel EMil riputati talle kaela kuldmedal, Pariisi olümpial platseerus seitsmendaks ning detsembris tuli MMil pronksile.

«See aasta on küll natukene nutune lugu, kuivõrd ma ei arvestanud, et tuleb siia lavale tulla. Aga jätkates eelmise aasta lõpust, siis… aasta on möödas, aga [50 meetri] ujulat veel ei paista. Katsume seda viga ka parandada,» alustas ta kohustusliku meeldetuletusega. 

«Minu suur lugupidamine, Holger Peel ja Helen Nelis–Naukas. Te olete seda tööd teinud 40+ aastat. Ma pole kindel, kas mina suudan sellise saavutuseni minna. Soovin tänada [rannavõrkpalli]treener Rivo Vesikut, kes on minule, ja arvan, et ka paljudele teistele noortele treeneritele, eeskuju – et Eestist on võimalik välja murda ja jõuda olümpiamedaliteni ka suurte tippkoondistega. 

Ning loomulikult minu sportlased! See pole enam uudis, et see hooaeg on meil viimane. Osa minu õpilasi on juba läinud USAsse, järgminegi aasta lähevad pea pooled sinna karjääri jätkama. Pidage meeles, et mina jään teie nr 1 fänniks igavesti. Olen teile toeks nii nõu kui ka jõuga ja kindlasti jälgin teid kõiki Los Angeleses [2028. aasta olümpial] võistlemas,» sõnas Hein tänukõnes.  

Meenuta ka Heina mullust võidukõnet, kus ta ujulaprobleemi veelgi rohkem rõhus. 

Eestis on aasta sportlasi valitud 93 aastat, aasta treeneri tiitel anti esimest korda välja aga 1988. aastal, mil selle võitis Tõnu ja Toomas Tõniste olümpiamedalini viinud Rein Ottoson.