Kõige keerulisemaks ja samas kõige põnevamaks peab dr Vallikivi perearsti töö juures orienteerumist meditsiinis – kus, mida, millal ja millise kvaliteediga pakutakse ning kuidas jalga ukse vahele saada, et sinu patsient saaks õigel ajal õiges kohas õiget abi. «Sisu asjus on kõige keerulisem olla hea universalist, sest meie patsiendid on lootest raugani ning kõigi maailma erinevate haigustega (ja vahepeal mitme erinevaga). Kõik need pusletükid kokku panna ja päris eluga sobitada on suur väljakutse, mis nõuab ka järjepidevat enesetäiendust ja ärkvelolekut, sest enamik esmatasandi haigusi algab ebamääraste väheütlevate sümptomitega, millest 90 protsenti on isemööduvad, 9,99 protsenti nõuavad uurimist ja meditsiinilist sekkumist ning 0,01 on kasuistika, mis tõmbab ka kogenud arstil vaiba korraks jalge alt ära. Toimetulek on kombo kogemusest, elukestvast õppest, sisselülitatud valvsusest ja tasakaalust töö- ning puhkeaja vahel. Ehk siis juba aastaid ei võta ma tööd koju kaasa, laisklen, magan, loen, suplen aasta ringi väliveekogudes ning kui vähegi lund on, siis suusatan. Lumepuudusel tegelen niisama metsas hulkumise, koriluse ja destruktiiv-eksperimentaalsete aiatöödega.»

Selle kohta, kuidas dr Vallikivi arsti kutse enda jaoks leidis, sõnas ta, et arsti elukutseni jõudis ta välistamisprintsiibil. «Teadsin, et Eesti ainuke ülikool minu jaoks on Tartu Ülikool, siis võtsin sisseastuja teatmiku ja tõmbasin maha kõik asjad, mis mind ei huvitanud ning arstiteadus oli ainus, mis alles jäi.»

Jaga
Exit mobile version