Suri rokitäht, kes oli seotud ühe USA ajaloo traagilisima tulekahjuga

The Stationi ööklubi tulekahju oli üks oma piirkonna ohvriterohkemaid klubitulekahjusid. Surma sai ka Jack Russell’s Great White’i kitarrist Ty Longley, ent Jack Russellil ja teistel bändiliikmetel õnnestus napilt pääseda.

Klubi süttis, kui mänedžeri eestvedamisel kasutas bänd esinemise käigus pürotehnikat ning sädemetest süttis vahtkumm seintel. Publik arvas esialgu, et leegid on osa etendusest, kuid siis hakati massiliselt väljapääsu poole liikuma ning inimesed kukkusid väljapääsu juures hunnikusse ega pääsenud enam välja, kui ööklubi poole minutiga üleni leekidesse lahvatas.

Enne seda tragöödiat andis Jack Russell välja kaks sooloalbumit ning laulis Great White’i kuulsaimatel albumitel «Once Bitten» ja «Shot in the Dark». Russell laulis Great White’is aastatel 1981–1996 ning püüdis siis teha soolokarjääri. Ta naasis Great White’i 2001. aastal ning jätkaski siis bändiga Jack Russell’s Great White. Kaks aastat hiljem toimus The Stationi tragöödia, milles bändi süüdi ei mõistetud.

Rohkem kui kümme aastat pärast enam kui sada elu nõudnud tulekahju hakkas Jack Russell juhtunu kohta intervjuusid andma, lootes ka dokfilmi teha. Russell tõdes, et ta tahtis alati eetrisse minna ja juhtunust rääkida, olgugi et tema advokaadid soovitasid tal mitte kunagi tunnistada, et tal on kahju. Russelli karjäär jooksis pärast tragöödiat põrmu ning ta ei olnud enam tagasi oodatud Uus-Inglismaa piirkonda, kus The Station asus.

Jack Russell oli surres ümbritsetud oma lähedastest, teiste hulgas tema abikaasa Heather Ann ning poeg Matthew Hucko, aga ka sugulased ja sõbrad. Russelli perekonna esindaja K.L. Doty ütles, et Jack suri Lewy kehakeste haigusesse ning multisüsteemsesse atroofiasse. Russell andis diagnoosist teada alles eelmisel kuul, loobudes ühtlasi tuuritamisest. Laulja suri 63-aastasena.