Kaks päeva tagasi täisealiseks saanud Jefimova pani tänavu endast märgi maha kõikidel tiitlivõistlustel: juunis krooniti ta Euroopa meistriks, augustis tuli Pariisi olümpial seitsmendaks ning detsembris riputati talle kaela veel ka MM-pronks.
«Uskumatu. Võtan seda auhinda vastu juba kolmandat korda, aga iga kord on aina erilisem,» alustas Jefimova tänukõnet. «Hakkan aina rohkem aru saama, mis mu ümber toimub: «Appi, ma olengi nüüd 18, mitte see 14-aastane Eneli, kes Tokyo olümpial ringi vaatas ja arvas, et see on lastekarika finaal.
Pingevaba mõtteviis on mind väga palju aidanud, aga iga aastaga on aina raskem end tõestada. See on olnud kõige emotsionaalsem aasta mu karjääris. Te olete näinud mu võite ja rõõme, aga selle taga on peidus ka raske töö ja valatud pisaraid. Õnneks olen ujuja ja basseinis pole pisaraid näha.
Minu kõrval on olnud ka inimesi, nagu öeldakse, nii heas kui ka halvas. Minu treener Henry [Hein], kellel pole vahet, kas kõht valus või on lahtine luumurd. Tema ütleb ikka: «See on peas kinni, uju edasi.»
Mu pere, sõbrad ja muidugi armas Eesti rahvas – just teie olete andnud mulle jõudu esindada ja võistelda Eesti eest. Võtan selle auhinna küll 18-aastasena, aga tean, et 5-aastane Eneli hüppaks rõõmust lakke, teades, mida kõike oleme saavutanud,» lõpetas Jefimova.