100 PÄEVA OLÜMPIANI ⟩ Pariisi sõidab rekordväike Eesti koondis. Tähendab see tingimata katastroofi?

Postimees palus vahekokkuvõtteks appi Eesti Olümpiakomitee (EOK) spordidirektori Martti Raju. Kuigi spordipeo alguseni jääb veel omajagu aega, võib juba etteruttavalt öelda, et meid ootab taasiseseisvumise järel väikseim esindatus (vt lisakast).

17. aprilli seisuga on Eestil olemas kümme olümpiakohta. Mõni sportlane võib end üsna kindlalt tunda, aga paljudel tuleb veel vaeva näha.

Taasiseseisvunud Eesti suveolümpial

1992: 37 sportlast, 15 ala, 2 medalit (Erika Salumäe kuld, Tõnu ja Toomas Tõniste pronks)

1996: 44 sportlast, 13 ala

2000: 33 sportlast, 11 ala, 3 medalit (Erki Nool kuld, Aleksei Budõlin ja Indrek Pertelson pronksid)

2004: 42 sportlast, 10 ala, 3 medalit (Jüri Jaanson hõbe, Indrek Pertelson ja Aleksander Tammert pronksid)

2008: 47 sportlast, 13 ala, 2 medalit (Gerd Kanteri kuld, Jüri Jaansoni ja Tõnu Endreksoni hõbe)

2012: 32 sportlast, 11 ala, 2 medalit (Heiki Nabi hõbe, Gerd Kanteri pronks)

2016: 46 sportlast, 13 ala, 1 medal (Andrei Jämsa, Tõnu Endreksoni, Kaspar Taimsoo ja Allar Raja pronks)

2021: 34 sportlast, 14 ala, 2 medalit (Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Katrina Lehise ja Irina Embrichi kuld, Katrina Lehise pronks)

Sel alal oleme platsis suurima koosseisuga. Praegu on olümpianorm käes kümnevõistlejatel Karel Tilgal, Janek Õiglasel ja Johannes Ermil ning 400 meetri tõkkejooksjal Rasmus Mägil.

Kergejõustikus võib veel palju muutuda, sest välishooaeg alles algab ja kvalifikatsiooniperiood lõppeb alles 30. juunil. Võib julgelt väita, et meie rivid täienevad. Kui palju? Tõenäoliselt kolme-nelja sportlase võrra. Ideaalse õnnestumise korral võib see arv kerida ka kahekohaliseks.